Kõigest on raske rääkida ja vähe on neid, kes sellega hakkama saavad. Ilma pikemalt mõtlemata tulevad meelde ainult Bulgakovi “Meister ja Margarita” ja Marquezi “Sada aastat üksindust”. Ma paneks sinna ritta ka Gutersoni “Snow Falling on Cedars”. Ma arvan, et ta ei küüni päris sellisesses klassi nagu eelpool mainitud raamatud aga sellest hoolimata on tegemist suurepärase raamatuga.
Guterson kirjutab hästi. Rangelt formaadi järgi võttes peaks tegemist olema kriminaalromaaniga, aga see on umbes sama täpne, kui väita, et “Kuritöö ja karistus” on kriminaalromaan. Tegelikult räägitakse selle jutu varjus kõigest – sõjast ja seksist, kogukonnast ja rassisimist, noorusest ja armumisest, tormist ja lumest, kohtust ja vandemeestest, maasikatest ja lõhepüügist.
Mul on olnud elus võimalus Puget Sound’i kandis ringi sõita ja minu väikest viisi põhjamaa silma jaoks oli seal loodus tohutult ilus. Raske on öelda, kas see aitas ka romaani paremini mõista, aga nähtud mäed ja lahed kerkisid silme ette küll.
Ahjaa, huvitav fakt on ka see, et ma varem ei teadnud midagi II maailmasõja ajal toimunud jaapanlaste küüditamisest. Seega ei ole rassism ainult lõunaosariikide pärisosa ega suunatud ainult neegrite pihta. Nimelt korjati 1942 aastal vastavalt Executive Order 9066-le idarannikult kokku ligikaudu 100 000 jaapanlast ja saadeti sisuliselt koonduslaagritesse.
Raamatu kohta on hea kuulata ka podcasti, kus Guterson sellest räägib.