paths and prints

… tuntud ka nime all “Zen and the Art of Motorcycle Maintenance: An Inquiry Into Values”

Ja ometi algas kõik nii ilusti. Esimene peatükk on lihtsalt fantastiline ja siis hakkab asi vaikselt kiiva kiskuma. Kui ma umbes poole raamatu peal olin ära kuulanud järjekordse portsu “mehed õlle kõrvale” tasemel filosoofiat sai mul selle raamatu jaoks aeg otsa. Kui sulle just ei meeldi kõrtsifilosoofilised heietused ja katsetused tsikli remondi ümber diipi panna, siis ei ole seal eriti midagi väärtuslikku lugeda. Suur jumal ise teab, miks seda raamatut nii hullusti kiidetakse.

Nurse Sue Ann Duckett was a tall, spare, mature, straight-backed woman with a prominent, well-rounded ass, small breasts and angular ascetic New England features that came equally close to being very lovely and very plain. Her skin was white and pink, her eyes small, her nose and chin slender and sharp. She was able, prompt, strict and intelligent. She welcomed responsibility and kept her head in every crisis. She was adult and self-reliant, and there was nothing she needed from anyone. Yossarian took pity and decided to help her.

Ega vist suurt midagi lisada ei olegi. See on raamat millesarnast varem ega hiljem kirjutatud ei ole, või kui on, siis ei ole ma sellest midagi kuulnud. Eks sõja kallal oskavad kõik võtta, aga näiteks Vonnegut on Helleri kõrval sama terav ja hambuline nagu vihmauss. Kui välismaalased on mõnikord öelnud, et eestlaste jaoks pole kunagi piisavalt palju sarkasmi ja irooniat, siis see raamat hakkab vaikselt sinna lähedale jõudma. Seda raamatut ei ole lihtne kuidagi liigitada või kuhugi kasti panna. Ühest küljest on nagu satiirilise sõjaromaaniga tegu, teisest küljest kisuvad dialoogid ja sündmused vägisi absurdi, kolmandast küljest on seal Yossariani väga inimlik lugu, neljandast küljest on seda raamatut väga raske ilma naeruturtsatusteta lugeda. See on selline must-valge raamat, mida kas armastatakse või vihatakse. Ma arvan, et kaotada pole midagi, kui see raamat esimese tunniga meeldima ei hakka, võib selle rahulikult käest panna. Kui aga hakkab, nojah, siis on sul kindlasti olemas üks uus lemmikraamat.

Kõigest on raske rääkida ja vähe on neid, kes sellega hakkama saavad. Ilma pikemalt mõtlemata tulevad meelde ainult Bulgakovi “Meister ja Margarita” ja Marquezi “Sada aastat üksindust”. Ma paneks sinna ritta ka Gutersoni “Snow Falling on Cedars”. Ma arvan, et ta ei küüni päris sellisesses klassi nagu eelpool mainitud raamatud aga sellest hoolimata on tegemist suurepärase raamatuga.

Guterson kirjutab hästi. Rangelt formaadi järgi võttes peaks tegemist olema kriminaalromaaniga, aga see on umbes sama täpne, kui väita, et “Kuritöö ja karistus” on kriminaalromaan. Tegelikult räägitakse selle jutu varjus kõigest – sõjast ja seksist, kogukonnast ja rassisimist, noorusest ja armumisest, tormist ja lumest, kohtust ja vandemeestest, maasikatest ja lõhepüügist.

Mul on olnud elus võimalus Puget Sound’i kandis ringi sõita ja minu väikest viisi põhjamaa silma jaoks oli seal loodus tohutult ilus. Raske on öelda, kas see aitas ka romaani paremini mõista, aga nähtud mäed ja lahed kerkisid silme ette küll.

Ahjaa, huvitav fakt on ka see, et ma varem ei teadnud midagi II maailmasõja ajal toimunud jaapanlaste küüditamisest. Seega ei ole rassism ainult lõunaosariikide pärisosa ega suunatud ainult neegrite pihta. Nimelt korjati 1942 aastal vastavalt Executive Order 9066-le idarannikult kokku ligikaudu 100 000 jaapanlast ja saadeti sisuliselt koonduslaagritesse.

Raamatu kohta on hea kuulata ka podcasti, kus Guterson sellest räägib.

“It had ceased raining in the night and he walked out on the road and called for the dog. He called and called. Standing in that inexplicable darkness. Where there was no sound anywhere save only the wind. After a while he sat in the road. He took off his hat and placed it on the tarmac before him and he bowed his head and held his face in his hands and wept. He sat there for a long time and after a while the east did gray and after a while the right and godmade sun did rise, once again, for all and without distinction.”

— Cormac McCarthy (The Crossing)

Sellel hetkel, kui sulle tundub, et sa hakkad kuidagi midagi aru saama, naeratab mees kirjutusmasina taga kavalalt ning kogu lugu keerab ennast tee peal maha ja kaob sind järgi vedades kohtadesse, mille olemasolu sa isegi ei aimanud. Cormac McCarthy ja “The Crossing“. Lugu algab samas võtmes nagu “All The Pretty Horses” aga sel hetkel kui sa plaanid ennast mugavalt tundma hakata muutub kõik.

Cormac McCarthy kirjutamise teeb eriliseks see, et ta suudab sinusse panna ükskõik millise emotsiooni – alates kõige pisemast nüansist lõpetades ükskõik kui ülla või ülevani, millest rääkimine ennast lolliks tegemata tundub võimatuna. Rumal on vanast peast fänniks hakata aga ei saa kuidagi üle tundest, et McCarthy kirjatükid on peaaegu täiuslikud. Mõned kirjanikud oskavad hästi asju kirjeldada. Loed ja vaimusilmas tekib ettekujutus, millest jutt käib. Mõni on dialoogimeister – loed ja tekib tunne nagu kuulaks inimesi kõrvalt pealt. Mõnel on rääkida huvitav lugu, mille sarnast sa pole uskunud olemas olevat. McCarthy teeb kõike, õiges koguses ja õigel ajal ning tulemuseks on meistriteos mis on samavõrd väsitav kui nauditav. Tavaliselt ma vajan umbes kuu jagu pausi ja kergemaid teemasid enne kui julgen jälle selle mehe raamatu kätte võtta.

Omaette küsimus on see kui kaua selline eksistentsialistlik nihilism mind köita suudab. Ennast tundes – senikaua kui see on hästi jutustatud.