Nurse Sue Ann Duckett was a tall, spare, mature, straight-backed woman with a prominent, well-rounded ass, small breasts and angular ascetic New England features that came equally close to being very lovely and very plain. Her skin was white and pink, her eyes small, her nose and chin slender and sharp. She was able, prompt, strict and intelligent. She welcomed responsibility and kept her head in every crisis. She was adult and self-reliant, and there was nothing she needed from anyone. Yossarian took pity and decided to help her.
Ega vist suurt midagi lisada ei olegi. See on raamat millesarnast varem ega hiljem kirjutatud ei ole, või kui on, siis ei ole ma sellest midagi kuulnud. Eks sõja kallal oskavad kõik võtta, aga näiteks Vonnegut on Helleri kõrval sama terav ja hambuline nagu vihmauss. Kui välismaalased on mõnikord öelnud, et eestlaste jaoks pole kunagi piisavalt palju sarkasmi ja irooniat, siis see raamat hakkab vaikselt sinna lähedale jõudma. Seda raamatut ei ole lihtne kuidagi liigitada või kuhugi kasti panna. Ühest küljest on nagu satiirilise sõjaromaaniga tegu, teisest küljest kisuvad dialoogid ja sündmused vägisi absurdi, kolmandast küljest on seal Yossariani väga inimlik lugu, neljandast küljest on seda raamatut väga raske ilma naeruturtsatusteta lugeda. See on selline must-valge raamat, mida kas armastatakse või vihatakse. Ma arvan, et kaotada pole midagi, kui see raamat esimese tunniga meeldima ei hakka, võib selle rahulikult käest panna. Kui aga hakkab, nojah, siis on sul kindlasti olemas üks uus lemmikraamat.