“Where are you now?’
Where was I now?
Gripping the receiver, I raised my hand and turned to see what lay beyond the telephone booth. Where was I now? I had no idea. No idea at all. Where was this place?
Minu esimene kokkupuude Haruki Murakamiga, Jay Rubini tõlkes. Audioraamat, mille luges bittideks James Yaegashi. Pärast raamatu lõppu on mõtted üsna sarnased eeltoodud tsitaadiga – ei ole üheselt selge, kas see oli nüüd hea raamat või mitte. Algus oli ikka üsna pude, keel oli üsna konarlik ja ega sealt mingit suuremat lugu ka niipea välja paistma ei hakanud. Keele mure võib muidugi tõlkest tulla, osad keeleosavad on Rubeni tõlget maapõhja kirunud ja räägivad, et rikub ikka suure osa originaalist ära. Kahjuks ei oma piisaval võimeid, et seda kontrollida, seega peab leppima sellega, mis künasse ette valatakse. Ega Murakamist nüüd erilist jutuvestjat ka ei ole, teemasid tuleb ja läheb nagu telefoniposte rongisõidu ajal, aga mingit minule hoomatavat süsteemi nad ei moodusta. Ei saagi nagu aru, miks pidi lehekülgede kaupa tinti kulutama Storm Trooperile või Midori isale. Aga siis jõuab vaikselt kohale – tegelased. Vot need on pärlid. Watanabe, Naoko, Midori, Reiko ja Nagasawa, isegi Hatsumi ja Itoh, isikupärased, meeldejäävad, usutavad, inimlikud, kiiksuga. See on kunst, milles Murakamile naljalt võrdset ei teagi. Ja lõpp läheb ikkagi päris heaks, igasugused ringiuitavad teemajupid jäävad tahaplaanile ja Watanabe lugu kogu oma ilus, rumaluses ja keerukuses tuleb lõpus ilusalt välja. Raamatu viimane kolmandik on väga võimas. Koguni nii võimas, et katab esimese kahe kolmandiku vead ära ja jääb ülegi veel.
Noh, ja sellest raamatust ei oleks aus rääkida ilma, et peatuks seal leiduvatel seksistseenidel. Neid on seal ohtralt ja piisavalt detailselt. Minu isiklik arvamus on see, et ilma nende detailsete stseenideta oleks raamat parem. Mitte sellepärast, et ma eriline moraalijünger oleks või seksist kirjutamine mind kuidagi häiriks. Need ei anna lihtsalt raamatule midagi juurde. Seksuaalsus on minu arust ka oluliselt keerukam, mitmekihilisem ja varjundirikkam kui nendest kirjeldustest välja võiks paista. Samas on Jaapan ja seks teema, mille puhul ma juba üsna ammu rätiku ringi viskasin – maa kus peetakse silikoon-nukkudega bordelle ja müügiautomaatidest saab osta koolitüdrukute kasutatud alukaid ei ole just lihtne pähkel pureda. Aga ega kõigest ei peagi aru saama. Raamat, samas, on vist ikkagi hea.