Just sellise nimega on üks suurepärane raadiosaade Vikerraadios. Ega Eesti kirjanikke naljalt eriti rääkimas leia, saati siis veel teisest kirjanikust, nüüd pakutakse neid lahkelt kohe 30 tükki korraga. Saate arhiiv on kätte saadav siin. Kui sind kasvõi sinepiiva jagu Eesti kirjandus huvitab, siis see on küll üks väärt kuulamine.
Ühel hetkel on keskkond meie ümber niivõrd risu täis, et lihtsam on korjata kokku see vähene, millel on väärtus, selmet et proovida prahti kokku korjata. Kui seda päriselus teha, siis tuleb välja Wall-E film. Virtuaalses ilmas on arc90 saanud hakkama üsna põrutava jubinaga. See nimelt formaadib veebilehed sel moel, et nad on loetavad. Revolutsiooniline mõte. Võrdluseks siinkohal tänase päeva EPL-ist väike artiklike.
Kõigepealt nii nagu seda pakutakse.
EPL artikkel
Natuke suudab asja parandada AdBlock Plus
EPL artikkel AdBlock Plus
Ja nüüd, mu daamid ja härrad, Readability.
EPL artikkel Readability
Kätte saab selle hea kraami siit. Nupukese saab tõsta browseri lingiribale ja sinu maailm on pärast seda puhtam.
“I only know that if she does not come to value what is true above what is useful it will make little difference whether she lives at all. And by true I do not mean what is righteous but merely what is so.”
— Cormac McCarthy (All the Pretty Horses)
Sedapuhku siis natuke teistsugune raamat. Kuna viimasel ajal on huvi pakkunud nii kodupruulimine kui leiva tegemine, siis viskasin poes raamatule pilgu peale. Kuna juhuslikult jäi silma alla lehekülg, kus räägiti, et juuretis koosneb pärmist ja laktobatsillist otsustasin raamatu ära osta. Nii õlle kui leiva tegemine on Eestis seotud mingi esoteerilise huinamuinaga, kus teadmamehed segavad omal vabal valikul vanu traditsioone, uuema aja ebauske ning puhast jama endale sobivas koguses. Arusaam, et nii õlle kääritamise kui leiva hapendamise taga on 5b tasemel bioloogia ei ole veel massidesse jõudnud.
Kui ma koju jõudsin ja raamatut lugema hakkasin, siis selgus, et juhuslikult poes lahti löödud lehekülg oli ka ainuke lehekülg, kus üritati selgitada, mis tegelikult toimub, sealt edasi läks asi mürinal allamäge – alates soovitusega juuretist rääkimisega elustada (dig, lazarus, dig) lõpetades jutuga kuidas vee kristallid (sic!) lähevad paremaks kui leivateoks kasutatavale veele “käed peale panna”. Eks seal oli asjalikku juttu ka, aga kuna ei olnud ühtegi selget märki, et nüüd räägitakse asjalikku juttu ja nüüd visatakse villast, siis on raamat algajale leivaküpsetamise õppimiseks üsna kasutu.
Jah, leiba tuleb teha rõõmuga ja seal sees on oma traditsioonid ja tavad. Ma ei arva, et see on halb, kui leivategemisel leivale lauldakse. Pigem on see tore. Minu etteheide on selles, et sama selgelt antakse instruktsioone “lisa sada grammi vett” antakse sama tõsise näoga soovitusi:
ja palju muud, mis kvalifitseerub pesuehtsaks jamaks. Samasse kategooriasse läheb ka ugri-igatsus, mis ütleb, et kasutada tuleb puulusikat ja savikaussi. Uskuge mind, keskmisel laktobatsillil või pärmiseenel on siiralt savi, kas sa segad tainast puust või plastmassist lusikaga.
Ühe kivi viskaks ka retsepti osakonda, mis koosnes valdavalt mitte erinevtest leibadest vaid sellest, kes midagi nupukat on suutnud leiva sisse panna. Ja nii kümnete lehekülgede kaupa. Keskmisel inimesel ei ole raske välja mõelda, et kui leiva sisse kõlbab panna päevalilleseemneid siis tasub proovida ka lina- või seedriseemeid. Raske on välja mõelda seda, kuidas saada tegelikult taina hapendamiseks juuretist või kuidas erinevad juuretised mõjutavad leiva maitset või taina kerkimist. Kui palju tuleb lasta juuretisel hapneda, kuidas saada hapumat/magusamat/õhulisemat/tugevamat leiba. Miks peab leiba sõtkuma ja kui palju? Nendele küsimustele sa sealt raamatust konkreetset vastust paraku ei leia.
Lisaks leivategemise õpetusele on raamatusse kogutud ka ilupilte, luuletusi ja mõistujutte. Väga head tööd on tehtud muuseumis ning ajaloo käsitlemine on üks paremaid, mis hetkel saada on. Plusspoolele läheb ka erinevate inimeste leivateo kirjeldus. Ega see raamat sellisel kujul silma ei riiva või kõrva kraabi, aga kui sa tahad tegelikult teada kuidas hapendatud tainaga leiba küpsetada, siis oleks ehk parem alustada Ed Wood-i raamatust Classic Sourdoughs. Või siis alustada Sourdoughs FAQ-st.
Mõnikord on nii, et raamatust ei olegi midagi kirjutada, isegi siis kui ta on väga hea. Mis seal ikka nämmutada või lobiseda, eriti kui tunded on tugevad ja segased. Teinekord on jälle nii, et see millele hästi sõrme peale ei saa saab mõnest teisest raamatust tuge ja hakkab tasahilju selgemat kuju saama.
Nii aitas “Dandelion Wine” kokku panna mõtted, mis said alguse “Väikeste asjade jumalast” ja mis oli ka “Kite Runner-is” üheks väga oluliseks liiniks. Nimelt lapsepõlv ja kõik, mis tema sees on. See on periood meie elus, mis määrab ilmselt suures osas selle, kes me oleme täna ning samal ajal ei saa me lapsena seda just palju kontrollida. Selleks ei peagi emotsioonid ja juhtumised olema nii tugevad kui ülaltoodud raamatutes. Praegu, täiskasvanuna, on ilmselt väga raske meenutada kui suured ja ületamatud olid probleemid ja kui raske oli sel hetkel tuge ja toetust leida. Kui teil on lapsed, siis kuulake neid hoolega. Juba 4-aastane laps ei julge tihti kõike välja öelda, mis talle muret teeb, aga kui hoolega kuulata, siis on võimalik paljud asjad ära seletada viisil, mis aitavad mure ära viia:
Sest tegelikult ei saa ju minna tagasi, nagu Billy Forrester tegi, ning aidata oma lapsepõlveminal hakkama saada asjadega, mis meile ületamatult rasketena tundusid. Või siis vastupidi? See ongi just see ainuke asi, mida me alati ja igal hetkel teha saame?
Kõrvale kuulamiseks sobib Nick Cave ja “Papa Won’t Leave You, Henry”, tõenäoliselt üks alahinnatumaid Nick Cave-i lugusid.
Mitte, et ma arvaks, et Islandi maastik ei võiks sellist muusikat inspireerida, aga üllatus sellest hoolimata. Kui sa elad samamoodi nagu mina eksiarvamuste küüsis, et Islandi muusika on Björk või et post-rock on Godspeed You! Black Emperor, siis on tagumine aeg oma piiratud maailma kiiresti kiiresti avardada. Mu daamid ja härrad – sigur rós ja Takk…
… aga ei osanud neid kirja panna.
Kuna see raamat nüüd lõpuks ka audioraamatuna välja ilmus, siis ei olnud enam ühtegi põhjust seda mitte lugeda. Kõrvalmärkusena tasub mainida, et arvestades audioraamatu ajaloo ja kultuuri puudumist Eestis on tegemist väga hea audioraamatuga – korralikult sisse loetud ja proffesionaalse audiokujundusega. Kahju ainult, et seda saab osta ainult pataka CD-dena. Oluliselt mugavam oleks netis hiirt kligistada ja asi MP3-e mängijasse sikutada.
Romaan ise oli pigem pettumus. Tahes või tahtmata tekib võrdlus “Rehepapiga” ja ussissõnade lugu kipub selle kõrval kaameks jääma. Ei saa isegi näppu peale sellele, mis seal lahjaks jäi. Kivirähulik komöödia see ei ole, aga ega peagi. Lugu ise, mida räägiti, oli ju ka jutustamist väärt. Leemeti elu ja heitlused on seda väärt, et nendest romaan kirjutada. Aga midagi jäi nagu puudu. Vägisi tekkis mulje, et tegemist on lastele mõeldud “Rehepapiga” – eriti lihtsalt ja selgelt kirjutatud, et igaüks aru saaks.
Igasugu allegooriaid ja paralleele on pudistatud nagu tuvidele saia, aga mingit tervikut nad ei moodusta. Minu jaoks oli kuidagi iseäranis piinavalt pikalt kirjutatud metsalaste leiva maitsmise kogemust. Eks tögatud oli nii religiooni kui rumalust aga midagi valgustavat seal ei olnud, lõpupoole kippus see isegi tüütuks minema. Samuti tundusid liiga hiljaks jäänud need osad, mis ironiseerisid meie välismaa kultust. Paarkümmend aastat tagasi oleks see teema ehk päevakajaline ja värskendavgi olnud, praegu mõjus nagu üks eriti vana ja kulund nali.
Romaani lõpp tõi kastanid tulest välja, pärast seda kui 300 lehekülge oli niisama heietatud tekkisid korraga nii sündmused, inimesed kui liikumine ning lõpp oli nauditav.
Kivirähk on dialoogide meister. Igal pool, kus dialoog sisse tuli, hakkasid tegelased elama, keel muutus nauditavaks ja lugu huvitavaks. Samuti särasid need kohad, kus humorist Kivirähk oli suutnud romaanikirjanik Kivirähku võita ning tõsise loo sisse oli ka terake huumorit sattunud. Pikad filosoofilised heietused olid aga kuidagi kahvatud ja luitunud.
Äkki on asi lihtsalt selles, et mul oli lugemise ajal veel liiga värkselt meeles “Thirteen moons” – lugu kus vana mees vaatab tagasi kadunud rahvale ja oma traagilisele elule. Tõsi, vähemalt minu jaoks pea-aegu talumatult ilusalt kirja pandud.
Aga lugeda tasub ussisõnade raamatut ikka. Arvestades seda, kui palju see lugu erinevates inimestes erinevaid emotsioone tekitab võib seal sees olla palju rohkem kui esimese lugememisega silma jääb. Ma ise kavatsen ta mõne aasta pärast uuesti ette võtta, eks näis kuidas siis paistab.
Selleks, et head bluusi teha ei pea olema väga vana, väga neeger ega steve ray vaughan. Ei usu? Aga palun, siin on tõestus:
Kui kõik algusest peale ilusti ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et mulle meeldib väga lugeda. Õigemini meeldis. Ma mäletan ennast üsna väikese koolijütsina kodulinna lasteraamatukogust seljatäite viisi raamatuid koju tassimas ning tohutus koguses lugemas. Lugemine on tore, raamatud on vahvad.
Umbes 2 aastat tagasi, kui olin kopsupõletikuga kodus, lugesin läbi raamatu “Väikeste asjade jumal”. Pärast selle lõpetamist panin raamatu käest ja proovisin meenutada, millal ma viimati ilukirjandust olin lugenud. Ei tulnud meelde. Ilmselt üle 10 aasta tagasi. Raamatuid olin ma muidugi lugenud massiliselt, aga ainult erialast kirjandust. Veel pisut olukorra üle mõtiskledes jõudsin selleni, et peamiseks süüdlaseks on ajapuudus, õigemine selle va “kvaliteetaja puudus”. Kui sa oled päev otsa erinevaid keerulisi tekste analüüsinud, õhtul lapsed ära kantseldanud ja koera ära kamminud, siis ei ole enam reeglina energiat, et mõni hea raamat kätte võtta. Raamatu lugemiseks läheb vaja palju aega ja see aeg peab olema kvaliteetne ning tihedalt kätte saadav. Ühte raamatut ei saa kuude kaupa kaasas vedada ja lugeda, kuna siis läheb algus juba meelest ära.
Lahendus olukorrale – loomulikult audioraamatud. Ja audioraamatuid on loomulikult kõige mõnusam kuulata tööle ja tagasi sõites. Minu näite puhul on üks ots ~20 minutit. Ehk siis 2*20*5*4 = 800 minutit = 13 tundi kuus. See on piisavalt palju aega, et kuulata ära üks suurem või mitu väiksemat raamatu. Kui sinna juurde panna poodi või trennisõidud, siis saab autos suurema kuhja raamatuid ära kuulata.
Raamatuid võtan ma sellisest kohast nagu Audible. See on üks esimesi ja siiamaani ka ainuke arvestatav audioraamatute Interneti teel levitaja. Raamatuid saab ka Eestis olles osta ja alla laadida. Eestikeelseid raamatuid seal paraku ei ole. Raamatute kuulamiseks on vaja DRM-i toega audiomängijat, kuigi ka arvutiga saab raamatuid kuulata. Audioraamatute hinnad ükshaaval ostes on üsna krõbedad (~20 – 30 USD-d). Samas pakub Audible ka ettemakstud tellimusteenust, kus on võimalik aasta eest 230 USD-d ette maksta ning selle eest antakse 24 ühikut krediiti. Tavaliselt saab 1 krediidi eest 1 raamatu. See teeb raamatu hinnaks ~100 krooni. Mis ei ole küll ühegi nurga alt vaadates liiga kallis.
Nõuandeid algajale kuulajale:
- Hangi endal piisava mälumahuga pleier kuhu kannatab vähemalt terve raamatu korraga sisse panna. Veel parem kui mitu raamatut. Ise kasutan Creative Zen Microt, millel on 6 GB mälu. Igasugu ipoodid ja muu õunandus peaksid ka kenasti sobima.
- Pleierile peaks olema mugavalt kasutatav järjehoidjate süsteem. Väga nüri on mööda 10-tunnist audiofaili ringi lapata ja proovida õiget kohta üles leida kui juhtumisi järg käest on läinud.
- Autos on mugav kasutada FM transmitterit, mis lubab suvalise pleieri läbi autoraadio mängima panna. Kvaliteet küll tibake kannatab, aga ega see ei ole mingi HiFi muusika kuulamine. Mul on selline pulk, mis istub sigaretisüütajas ja sellega lüüakse 2 kärbest ühe hoobiga – transmitteril on alati olemas vool ja ma ei pea patareidega jändama ning transmitteril on stabiilne ja kindel koht autos. Väga mugav.
- Raamatuid saab ka tavalistele audioplaatidele kirjutada, aga see ei tasu ennast üldiselt ära. Keskmine raamat on ligikaudu 10 plaati ning reeglina puudub autos oleval CD-pleieril igasugune järjehoidjate süsteem.
- Raamatu kuulamine ei sega autoga sõitmist. Nagunii on tavaliselt autos raadio käimas ja sealt tuleb igasugust plära. Pigem distsiplineerib audioraamat viisakat autosõitu – kiiret ei ole ju kuhugi, kuna ka ummikus istumine on mõnusalt sisustatud.
- Raamatuid valides tasub tutvuda sellise teemaga nagu abridged/unabridged raamatud. Terve mõistuse vastaselt tähistatakse ära lühendamata (unabridged) raamatud ja ilma ühegi tähistusega asjad on tavaliselt lühendatud (abridged). Lühendatud raamatud ei kõlba loomulikult kuhugi (Veeda kogu õhtu mugavalt kamina ees ainult 5 minutiga. Jäkk!).
