Skip to content

Must Tee

“The Road”, Cormac McCarthy, audioraamatuks lugenud Tom Stechschulte.

Kõigepealt pean ma üles tunnistama, et post-apokalüptiline maailm on minu jaoks alati huvitav teema olnud. Mis saab kui kogu meie tsivilisatsioon oma raskuse all kokku kukub? Kui alles jäävad vaid vähesed, kas nad jaksavad siis seda taastada? Kui ei siis kui kaugele me ajas tagasi liigume?

Enamus teemakäsitlusi kirjanduses ja filmides on aga minu jaoks jäänud “triifidipäev | mädmäx | postiljon” tasemele, kus tegelikult see, et suur osa tsivilisatsiooni hukkunud on ei oma suuremat tähendust kui tausta loomine märuli jaoks. Enne kuulama hakkamist olin nii palju kuulnud, et “The Road” on isa ja poja rännak läbi hävingujärgse USA. See kõlas nagu paljulubav taust natuke tõsisema käsitluse jaoks.

No nii vähe ma siis teadsingi. Üldiselt ma suudan filmidesse, raamatutesse, muusikasse ja muidu kunsti piisava distantsiga suhtuda. Halvad asjad jätan pooleli häid asju naudin mitu korda – siiamaani vaid ühe erandiga. “Se7en” on film, mis on väga väga hea, aga mida ma siiamaani pole tahtnud teist korda vaadata. Nüüd saab siis sellese nimekirja ühe raamatu lisaks panna. “The Road” on väga väga hea, aga ma ei kujuta küll ette, et ma julgeks selle lähiajal uuesti kätte võtta. Niipalju siis “natuke” tõsisemast käsitlusest. See raamat tuli sama valusalt ja ootamatult nagu rusikahoop näkku. Raamat ise on kirjutatud väga lihtsas keeles aga lugu on seda võimsam. Ei ole pseudoteaduslikke kirjeldusi sellest, mis juhtus, ei ole märulit ega kangelasi, ei ole sotsialistlik-utopistlikku ülesehitust. On põlenud maa, isa ja poeg, armastus ja lootusetus. Ja seda kõike piinavalt palju.

Kui sul tekkisid lapsepõlves maailmakäsitluse probleemid pärast “Protsessi” või “Kuritöö ja karistuse” lugemist siis tasub ka selle raamatuga ettevaatlik olla. Kui sa juhtud isa olema, siis võid saadava hoobi rahulikult kahega korrutada. Sind on hoiatatud.

2008 01 02 tarmo Raamatud Comments Off Permalink

Bill Bryson tembutab jälle

“The Life and Times of the Thunderbolt Kid”, autori enda poolt linti loetud.

Üks nendest vähestest raamatutest, mis mulle viimasel ajal kätte on sattunud ja mida kuulates ühel hetkel ihuüksinda olles naerma pahvatad. Otseselt naljaraamatuks seda küll nimetada ei saa kuna suur osa selle raamatu huumorist on pigem jutu lahutamatu osa kui eesmärk omaette. Raamat räägib lapsepõlvest. Täpsemalt öeldes lapsepõlvest 50-nendate aastate USA-s. Kui järgi mõelda siis ei ole ka USA ja 50-nendad väga olulised. Ilmselt on raske ette kujutada erinevamaid lapsepõlvi kui Bill Brysoni lapsepõlv Iowa osariigis ja minu oma ENSV väikelinnas 70-nendatel. Sellest hoolimata tabas mind kaunis tihti magusvalus äratundmisrõõm. Ju see lapsepõlv on siis ikkagi niivõrd universaalne, et aastakümned ega riigikorrad selle tuuma kuidagi väärata ei suuda.

USA teema jääb küll tibake kõlama, kuna suur hulk mainitud pesapallureid, kauplusekette, kohanimesid, mänguasju ja limonaade ei ütle mulle küll mitte kui midagi. See aga ei sega põrmugi seda raamatut nautimast.

Bill Brysonile omases mõnusas stiilis jalutatakse koos temaga läbi tema elutee algus alates sünnist kuni ülikoolini. Selle käigus segatakse kokku lapsepõlvemälestused, ajaloolised faktid ning täiskasvanud inimese nostalgiline tagasivaatamine. Minu keel ei paindu selle raamatu kohta autobiograafia ütlema (võibolla sellepärast, et biograafia on žanr, mida ma nautida ei oska ja mille mainiminegi mul karvad turri ajab). Minu jaoks on see eelkõige raamat muutustest ja muutumisest. See on selline kahe teraga mõõk kus ühel pool on olemas igatsus kõige selle hea vastu, mis kunagi olnud on, teisel pool aga mineviku veidrused, mida me suure rõõmuga tänapäeval enam näha ei taha. Ja kusagil vahepeal on küsimus – Kas see on paratamatus, et koos iga halva ja asjaga tuleb ära anda ka üks hea?

2007 03 02 admin Raamatud Comments Off Permalink

The matter of bantering

Jälle Kazuo Ishiguro aga sedapuhku “The Reminds of the Day” audioversioon, mille luges linti Nigel Hawthorne.

Tuleb tunnistada, et pärast “Never Let Me Go” lugemist oli järgmist Ishigurot kätte võttes pisut kõhe tunne. Äkki on jälle mingi padujama? Oi-oi kui mööda ma sellega panin.

“The Reminds of the Day” on hoopis teine tera. Mr. Stevensi lugu hakkab ühest otsast tasakesi pihta ja siis rullib ennast nauditavas stiilis ja keeles kirjutatuna täieliselt lahti. Vormiliselt on ju tegemist suhteliselt lihtsa ülemteenri looga, aga seestpoolt on lugu siiruviiruline nagu Peipsi ääres kasvatatud sibul.

Iga peatükk, mis jutustatakse paneb mõtted mingis suunas hargnema – professionaalsus, armastus, lojaalsus, vanemad, “mina” ja “teised”, ajalugu, valikud, paratamatus, lootused ja pettumused. Kõik need mõtted tulevad humoorika ja stiilse jutustuse taustaks. Nii öelda kauba peale. Keegi ei näita sulle näpuga, ei püüa õpetada ega moraali lugeda. See lugu tahab sinuga rääkida veel kümnes keeles, kui jätkub vaid soovi ja tähelepanu seda ära kuulata.

Ja päris lõpetuseks üks väike (l)õpetus .

Perhaps it is indeed time I began to look at this whole matter of bantering more enthusiastically. After all, when one thinks about it, it is not such a foolish thing to indulge in — particularly if it is the case that in bantering lies the key to human warmth.

2006 11 22 admin Raamatud Comments Off Permalink

Just let me go

Kazuo Ishiguro ja “Never Let me Go”. Audioversioon mille lintilugejaks Emilia Fox.

Kui see raamat läbi sai, siis ei olnudki järel muud kui suur ports nõutust. Ei saanudki nagu aru, miks üks potentsiaalselt keskpärane novell oli kehvavõitu romaaniks venitatud. Veel segasemaks jäi see, kuidas on üldse võimalik, et see kirjatükk oli kaalukausil koos Banville romaaniga “The Sea”. Kui sul on valida kas Keemia trollipeatuse burger või pidulik õhtusöök Glorias, ceteris paribus, kas siis jääd pikalt mõttesse?

See võiks ju olla hoiatusromaan aga see, mille eest tasuks hoiatada mingit käsitlust ei leia.

Võiks olla ka noorteromaan aga tegelaskujud on joonistatud nagu kriipsujukud – mustvalged ja ilma lihata.

Võiks olla lihtsalt hea lugemine aga keel on mahlakas nagu saepuru ja süzee on huvitav nagu keskkooli raamatukogutädi ruuduline seelik.

Äkki see on mingi jaapani zen värk – mine ilma minemata, ole ilma olemata, loe seda mis kirjutamata. Vaata 10 aastat ühte kivi oma koduaias ja siis hakkad selles kogu maailma nägema. Ju on sinna sisse siis midagi nii diipi pandud, et see sealt enam kuidagi välja ei paista.

Kui see oli sinu esimene kokkupuutumine Ishiguroga, siis vii raamat ilusti poodi tagasi, kirjuta endale väike märkus “Loe läbi “Remins of the Day”" ja jookse kõvasti peaga vastu puud, et kogu eelnev värk ära unustada. Siis võta ja naudi Ishigurot tema täies hiilguses.

2006 10 15 admin Raamatud Comments Off Permalink

Ja see oli kui kõndinuks ma merre.

John Banville ja “The Sea”. Tihe nagu hiis, raske ja hall nagu teras. Üks nendest vähestest raamatutest, mida ma olen jaksanud suure huviga lõpuni lugeda/kuulata ja mida lugedes kripeldab hirm selle ees, et raamat ükskord otsa saab. Senini ainuke raamat, mille ma kohe pärast lõpetamist uuesti ette võtsin ja ka teist korda algusest lõpuni läbi kuulasin.

Esimesel korral vist tahtsin kuulata seda lugu, aga kasutatud keel kogu oma vastupandamatus ilus ei lasknud seda teha. Sellest raamatust võib võtta suvalised 3 järjestikust lauset ja vähemalt üks nendest kannatab üksiku lausena tsitaadikogusse panna. Lihtne, särav, tabav, mõtlemapanev.

Teise ringiga sain mahti ka lugu jälgida. Või kuipalju seda lugu seal oligi. Pigem ühtlane vool mõtteid – tõsiseid, nukraid ja halle segatuna suurema koguse mälestustega. Mõne lugeja arvates on raamat leinast, mõne arvates lapsepõlvest, mõne arvates vanadusest. Minu arvates on see lugu inimesest, kelle jaoks on elu korraga ära elatud. Kui sulle on jäetud vaid mälestused ja palju tühja aega, millest ei saa sinu tulevikku. Selline raske lugu kuigi suurepärases keeles jutustatud, täis huvitavaid mõtteid, sarkasmi ja eneseirooniat.

2006 10 02 admin Raamatud Comments Off Permalink

Plaat pilgeni muusikat täis

Niisiis , üks säravmaid muusikaleide sellel kuul. Võimalik, et sellel aastal. Suhteliselt suure hämmastusega leidsin, et on olemas ühine nimetaja, mis toob kokku John Lee Hookeri, Miles Davise, B.B. Kingi, Stingi, Macy Gray ja veel paljud paljud teised. Mõnevõrra üllatavalt seob neid selline itaalia muusik nagu Zucchero ja plaadiks on “Zucchero & Co”. See on plaat, mis on suurem kui muusika ise. Ei jäägi nagu muud üle kui müts maha võtta, sest sellist meisterlikkust millega see mees erinevate ja žanride ja esinejate vahel laveerib ei kohta iga päev. Tõhus muusikaelamus kõigile, kes hea muusika konkreetsest vormist hoolimata ära tunnevad.

2006 06 12 admin Muusika Comments Off Permalink

Peaaegu kõige lühiajalugu

Bill Bryson on saanud hakkama üllitisega A Short History of Nearly Everything , mis on siis … jah … lühike ajalugu kõigest – universumist, asjade vanustest, aatomitest, dinosaurustest, teadlastest, avastustest, ahvidest, DNA-st, trilobiitidest. Kõik ilusti järjest ladusalt voogavaks jutuks kokku põimitud. Jutuna veel iseäranis nauditav, kuna raamatu lühendatud audioversiooni on sisse lugenud autor ise.

Kriitikud on teda küll pisut pähe toksinud selle eest, et polevatki nagu tegemist õige teadusega ning paljud asjad olla suisa valesti kirja pandud aga eks selline keskmise tasemega keskkooli värk ongi see, mis raamatus selgeks räägitakse.

Kui juhtumisi on ära ununenud kui vana see Maa tegelikult on või mille poolest trilobiit ikkagi nii eriline oli siis tasub lugeda kindlasti. Igav ei hakka ning on täiesti võimalik, et silmaring saab pärast lugemist tükk maad laiem olema.

2006 01 19 admin Raamatud Comments Off Permalink

You can take it as excuse or hint

We do three kind of work here: good, fast and cheap. You may pick any two.

2005 07 07 admin Targutused Comments Off Permalink

IBM Thinkpad, back and forward and missing Windows key

IBM Thinkpad has 2 keys obviously pushed to design by marketroids back in 90-s then you were able to sell anything remotely connected to Internet. Namely browser back and forward keys. Very useless, very error prone keys, fortunately there is option to switch them off so they do nothing.

At the same time Thinkpad lacks Windows key. Quite understandable as IBM can not support yet another proprietary extension from Microsoft. Also in every few thousand Thinkpad sold there is few with non-Microsoft OS, so why insult these users with Windows key.

Because of these smart decisions there are millions of Thinkpad Windows users out there without option to have comfortable shortkut keys. Pretty neat, isn’t it?

But don’t be as stupid as I were postponing digging for this topic for more than year. Solution is pretty straightforward. In Windows you can actually map scan codes. If you are lazy enough not to edit registry then just download SharpKeys and map your Web: Back to Special: Left Windows and Web: Forward to Special: Right Windows (or Special: Application). And you are done. Now you still have your option to lock console with one keyboard shortcut.

2005 05 15 admin Kompuutrivärk Comments Off Permalink

The Really Ugly Duckling

Once upon a time there was mother duck and a father duck who had seven baby ducklings. Six of them there regular-looking ducklings. The seventh was a really ugly duckling. Everyone used to say, “What a nice-looking bunch of ducklings – all except one. Boy, he’s really ugly.” The really ugly duckling heard these people, but didn’t care. He knew that one day he would probably grow up to be swan and be bigger and look better than anything in the bond. Well, as it turned out he was just a really ugly duckling. And he grew up to be just a really ugly duck. The End.

2005 04 30 admin Targutused Comments Off Permalink