“The Road”, Cormac McCarthy, audioraamatuks lugenud Tom Stechschulte.
Kõigepealt pean ma üles tunnistama, et post-apokalüptiline maailm on minu jaoks alati huvitav teema olnud. Mis saab kui kogu meie tsivilisatsioon oma raskuse all kokku kukub? Kui alles jäävad vaid vähesed, kas nad jaksavad siis seda taastada? Kui ei siis kui kaugele me ajas tagasi liigume?
Enamus teemakäsitlusi kirjanduses ja filmides on aga minu jaoks jäänud “triifidipäev | mädmäx | postiljon” tasemele, kus tegelikult see, et suur osa tsivilisatsiooni hukkunud on ei oma suuremat tähendust kui tausta loomine märuli jaoks. Enne kuulama hakkamist olin nii palju kuulnud, et “The Road” on isa ja poja rännak läbi hävingujärgse USA. See kõlas nagu paljulubav taust natuke tõsisema käsitluse jaoks.
No nii vähe ma siis teadsingi. Üldiselt ma suudan filmidesse, raamatutesse, muusikasse ja muidu kunsti piisava distantsiga suhtuda. Halvad asjad jätan pooleli häid asju naudin mitu korda – siiamaani vaid ühe erandiga. “Se7en” on film, mis on väga väga hea, aga mida ma siiamaani pole tahtnud teist korda vaadata. Nüüd saab siis sellese nimekirja ühe raamatu lisaks panna. “The Road” on väga väga hea, aga ma ei kujuta küll ette, et ma julgeks selle lähiajal uuesti kätte võtta. Niipalju siis “natuke” tõsisemast käsitlusest. See raamat tuli sama valusalt ja ootamatult nagu rusikahoop näkku. Raamat ise on kirjutatud väga lihtsas keeles aga lugu on seda võimsam. Ei ole pseudoteaduslikke kirjeldusi sellest, mis juhtus, ei ole märulit ega kangelasi, ei ole sotsialistlik-utopistlikku ülesehitust. On põlenud maa, isa ja poeg, armastus ja lootusetus. Ja seda kõike piinavalt palju.
Kui sul tekkisid lapsepõlves maailmakäsitluse probleemid pärast “Protsessi” või “Kuritöö ja karistuse” lugemist siis tasub ka selle raamatuga ettevaatlik olla. Kui sa juhtud isa olema, siis võid saadava hoobi rahulikult kahega korrutada. Sind on hoiatatud.