“The Life and Times of the Thunderbolt Kid”, autori enda poolt linti loetud.
Üks nendest vähestest raamatutest, mis mulle viimasel ajal kätte on sattunud ja mida kuulates ühel hetkel ihuüksinda olles naerma pahvatad. Otseselt naljaraamatuks seda küll nimetada ei saa kuna suur osa selle raamatu huumorist on pigem jutu lahutamatu osa kui eesmärk omaette. Raamat räägib lapsepõlvest. Täpsemalt öeldes lapsepõlvest 50-nendate aastate USA-s. Kui järgi mõelda siis ei ole ka USA ja 50-nendad väga olulised. Ilmselt on raske ette kujutada erinevamaid lapsepõlvi kui Bill Brysoni lapsepõlv Iowa osariigis ja minu oma ENSV väikelinnas 70-nendatel. Sellest hoolimata tabas mind kaunis tihti magusvalus äratundmisrõõm. Ju see lapsepõlv on siis ikkagi niivõrd universaalne, et aastakümned ega riigikorrad selle tuuma kuidagi väärata ei suuda.
USA teema jääb küll tibake kõlama, kuna suur hulk mainitud pesapallureid, kauplusekette, kohanimesid, mänguasju ja limonaade ei ütle mulle küll mitte kui midagi. See aga ei sega põrmugi seda raamatut nautimast.
Bill Brysonile omases mõnusas stiilis jalutatakse koos temaga läbi tema elutee algus alates sünnist kuni ülikoolini. Selle käigus segatakse kokku lapsepõlvemälestused, ajaloolised faktid ning täiskasvanud inimese nostalgiline tagasivaatamine. Minu keel ei paindu selle raamatu kohta autobiograafia ütlema (võibolla sellepärast, et biograafia on žanr, mida ma nautida ei oska ja mille mainiminegi mul karvad turri ajab). Minu jaoks on see eelkõige raamat muutustest ja muutumisest. See on selline kahe teraga mõõk kus ühel pool on olemas igatsus kõige selle hea vastu, mis kunagi olnud on, teisel pool aga mineviku veidrused, mida me suure rõõmuga tänapäeval enam näha ei taha. Ja kusagil vahepeal on küsimus – Kas see on paratamatus, et koos iga halva ja asjaga tuleb ära anda ka üks hea?