Jälle Kazuo Ishiguro aga sedapuhku “The Reminds of the Day” audioversioon, mille luges linti Nigel Hawthorne.
Tuleb tunnistada, et pärast “Never Let Me Go” lugemist oli järgmist Ishigurot kätte võttes pisut kõhe tunne. Äkki on jälle mingi padujama? Oi-oi kui mööda ma sellega panin.
“The Reminds of the Day” on hoopis teine tera. Mr. Stevensi lugu hakkab ühest otsast tasakesi pihta ja siis rullib ennast nauditavas stiilis ja keeles kirjutatuna täieliselt lahti. Vormiliselt on ju tegemist suhteliselt lihtsa ülemteenri looga, aga seestpoolt on lugu siiruviiruline nagu Peipsi ääres kasvatatud sibul.
Iga peatükk, mis jutustatakse paneb mõtted mingis suunas hargnema – professionaalsus, armastus, lojaalsus, vanemad, “mina” ja “teised”, ajalugu, valikud, paratamatus, lootused ja pettumused. Kõik need mõtted tulevad humoorika ja stiilse jutustuse taustaks. Nii öelda kauba peale. Keegi ei näita sulle näpuga, ei püüa õpetada ega moraali lugeda. See lugu tahab sinuga rääkida veel kümnes keeles, kui jätkub vaid soovi ja tähelepanu seda ära kuulata.
Ja päris lõpetuseks üks väike (l)õpetus .
Perhaps it is indeed time I began to look at this whole matter of bantering more enthusiastically. After all, when one thinks about it, it is not such a foolish thing to indulge in — particularly if it is the case that in bantering lies the key to human warmth.