Kazuo Ishiguro ja “Never Let me Go”. Audioversioon mille lintilugejaks Emilia Fox.
Kui see raamat läbi sai, siis ei olnudki järel muud kui suur ports nõutust. Ei saanudki nagu aru, miks üks potentsiaalselt keskpärane novell oli kehvavõitu romaaniks venitatud. Veel segasemaks jäi see, kuidas on üldse võimalik, et see kirjatükk oli kaalukausil koos Banville romaaniga “The Sea”. Kui sul on valida kas Keemia trollipeatuse burger või pidulik õhtusöök Glorias, ceteris paribus, kas siis jääd pikalt mõttesse?
See võiks ju olla hoiatusromaan aga see, mille eest tasuks hoiatada mingit käsitlust ei leia.
Võiks olla ka noorteromaan aga tegelaskujud on joonistatud nagu kriipsujukud – mustvalged ja ilma lihata.
Võiks olla lihtsalt hea lugemine aga keel on mahlakas nagu saepuru ja süzee on huvitav nagu keskkooli raamatukogutädi ruuduline seelik.
Äkki see on mingi jaapani zen värk – mine ilma minemata, ole ilma olemata, loe seda mis kirjutamata. Vaata 10 aastat ühte kivi oma koduaias ja siis hakkad selles kogu maailma nägema. Ju on sinna sisse siis midagi nii diipi pandud, et see sealt enam kuidagi välja ei paista.
Kui see oli sinu esimene kokkupuutumine Ishiguroga, siis vii raamat ilusti poodi tagasi, kirjuta endale väike märkus “Loe läbi “Remins of the Day”" ja jookse kõvasti peaga vastu puud, et kogu eelnev värk ära unustada. Siis võta ja naudi Ishigurot tema täies hiilguses.