John Banville ja “The Sea”. Tihe nagu hiis, raske ja hall nagu teras. Üks nendest vähestest raamatutest, mida ma olen jaksanud suure huviga lõpuni lugeda/kuulata ja mida lugedes kripeldab hirm selle ees, et raamat ükskord otsa saab. Senini ainuke raamat, mille ma kohe pärast lõpetamist uuesti ette võtsin ja ka teist korda algusest lõpuni läbi kuulasin.
Esimesel korral vist tahtsin kuulata seda lugu, aga kasutatud keel kogu oma vastupandamatus ilus ei lasknud seda teha. Sellest raamatust võib võtta suvalised 3 järjestikust lauset ja vähemalt üks nendest kannatab üksiku lausena tsitaadikogusse panna. Lihtne, särav, tabav, mõtlemapanev.
Teise ringiga sain mahti ka lugu jälgida. Või kuipalju seda lugu seal oligi. Pigem ühtlane vool mõtteid – tõsiseid, nukraid ja halle segatuna suurema koguse mälestustega. Mõne lugeja arvates on raamat leinast, mõne arvates lapsepõlvest, mõne arvates vanadusest. Minu arvates on see lugu inimesest, kelle jaoks on elu korraga ära elatud. Kui sulle on jäetud vaid mälestused ja palju tühja aega, millest ei saa sinu tulevikku. Selline raske lugu kuigi suurepärases keeles jutustatud, täis huvitavaid mõtteid, sarkasmi ja eneseirooniat.