… aga ei osanud neid kirja panna.
Kuna see raamat nüüd lõpuks ka audioraamatuna välja ilmus, siis ei olnud enam ühtegi põhjust seda mitte lugeda. Kõrvalmärkusena tasub mainida, et arvestades audioraamatu ajaloo ja kultuuri puudumist Eestis on tegemist väga hea audioraamatuga – korralikult sisse loetud ja proffesionaalse audiokujundusega. Kahju ainult, et seda saab osta ainult pataka CD-dena. Oluliselt mugavam oleks netis hiirt kligistada ja asi MP3-e mängijasse sikutada.
Romaan ise oli pigem pettumus. Tahes või tahtmata tekib võrdlus “Rehepapiga” ja ussissõnade lugu kipub selle kõrval kaameks jääma. Ei saa isegi näppu peale sellele, mis seal lahjaks jäi. Kivirähulik komöödia see ei ole, aga ega peagi. Lugu ise, mida räägiti, oli ju ka jutustamist väärt. Leemeti elu ja heitlused on seda väärt, et nendest romaan kirjutada. Aga midagi jäi nagu puudu. Vägisi tekkis mulje, et tegemist on lastele mõeldud “Rehepapiga” – eriti lihtsalt ja selgelt kirjutatud, et igaüks aru saaks.
Igasugu allegooriaid ja paralleele on pudistatud nagu tuvidele saia, aga mingit tervikut nad ei moodusta. Minu jaoks oli kuidagi iseäranis piinavalt pikalt kirjutatud metsalaste leiva maitsmise kogemust. Eks tögatud oli nii religiooni kui rumalust aga midagi valgustavat seal ei olnud, lõpupoole kippus see isegi tüütuks minema. Samuti tundusid liiga hiljaks jäänud need osad, mis ironiseerisid meie välismaa kultust. Paarkümmend aastat tagasi oleks see teema ehk päevakajaline ja värskendavgi olnud, praegu mõjus nagu üks eriti vana ja kulund nali.
Romaani lõpp tõi kastanid tulest välja, pärast seda kui 300 lehekülge oli niisama heietatud tekkisid korraga nii sündmused, inimesed kui liikumine ning lõpp oli nauditav.
Kivirähk on dialoogide meister. Igal pool, kus dialoog sisse tuli, hakkasid tegelased elama, keel muutus nauditavaks ja lugu huvitavaks. Samuti särasid need kohad, kus humorist Kivirähk oli suutnud romaanikirjanik Kivirähku võita ning tõsise loo sisse oli ka terake huumorit sattunud. Pikad filosoofilised heietused olid aga kuidagi kahvatud ja luitunud.
Äkki on asi lihtsalt selles, et mul oli lugemise ajal veel liiga värkselt meeles “Thirteen moons” – lugu kus vana mees vaatab tagasi kadunud rahvale ja oma traagilisele elule. Tõsi, vähemalt minu jaoks pea-aegu talumatult ilusalt kirja pandud.
Aga lugeda tasub ussisõnade raamatut ikka. Arvestades seda, kui palju see lugu erinevates inimestes erinevaid emotsioone tekitab võib seal sees olla palju rohkem kui esimese lugememisega silma jääb. Ma ise kavatsen ta mõne aasta pärast uuesti ette võtta, eks näis kuidas siis paistab.