“It had ceased raining in the night and he walked out on the road and called for the dog. He called and called. Standing in that inexplicable darkness. Where there was no sound anywhere save only the wind. After a while he sat in the road. He took off his hat and placed it on the tarmac before him and he bowed his head and held his face in his hands and wept. He sat there for a long time and after a while the east did gray and after a while the right and godmade sun did rise, once again, for all and without distinction.”
— Cormac McCarthy (The Crossing)
Sellel hetkel, kui sulle tundub, et sa hakkad kuidagi midagi aru saama, naeratab mees kirjutusmasina taga kavalalt ning kogu lugu keerab ennast tee peal maha ja kaob sind järgi vedades kohtadesse, mille olemasolu sa isegi ei aimanud. Cormac McCarthy ja “The Crossing“. Lugu algab samas võtmes nagu “All The Pretty Horses” aga sel hetkel kui sa plaanid ennast mugavalt tundma hakata muutub kõik.
Cormac McCarthy kirjutamise teeb eriliseks see, et ta suudab sinusse panna ükskõik millise emotsiooni – alates kõige pisemast nüansist lõpetades ükskõik kui ülla või ülevani, millest rääkimine ennast lolliks tegemata tundub võimatuna. Rumal on vanast peast fänniks hakata aga ei saa kuidagi üle tundest, et McCarthy kirjatükid on peaaegu täiuslikud. Mõned kirjanikud oskavad hästi asju kirjeldada. Loed ja vaimusilmas tekib ettekujutus, millest jutt käib. Mõni on dialoogimeister – loed ja tekib tunne nagu kuulaks inimesi kõrvalt pealt. Mõnel on rääkida huvitav lugu, mille sarnast sa pole uskunud olemas olevat. McCarthy teeb kõike, õiges koguses ja õigel ajal ning tulemuseks on meistriteos mis on samavõrd väsitav kui nauditav. Tavaliselt ma vajan umbes kuu jagu pausi ja kergemaid teemasid enne kui julgen jälle selle mehe raamatu kätte võtta.
Omaette küsimus on see kui kaua selline eksistentsialistlik nihilism mind köita suudab. Ennast tundes – senikaua kui see on hästi jutustatud.